Inglise Vene

Weihrauch HW 97 K ülevaade

Galerii, 15 pilti 20 MB

HW 97 on jäiga rauaga sportlik vedrupüss, mille laadimisheebel on toru all. HW 97 on disainitud laskmiseks koos optilise sihikuga. Analoogsel sõsarmudelil HW 77 on lisaks veel ka lahtised sihikud.

 

 

 

 

Mudelit HW 97 valmistatakse neljas kaliibris:
•    4.5 mm
•    5.0 mm
•    5.5 mm
•    6.35 mm ning
ja kahes versioonis:
•    raua pikkusega 300 mm ja püssi pikkusega 1020 mm
•    raua pikkusega 400 mm ja püssi pikkusega 1120 mm. 
Kaba valikus on kaks materjali
•    pöök või
•    lamineeritud puit.
HW 97 mudel, millega järgnevas ülevaates tutvume, on lühem karabiini versioon HW 97 K, pöögist kaba ja kaliibriga 4.5 mm .

Tehnilised näitajad:
-    Vinnastamine heebliga toru alt
-    1-lasuline
-    Suudmeenergia E0 23 J
-    Suudmekiirus V0 290 m/s
-    Pöögipuust kaba
-    Kummist kabapadi
-    Seadistatav 2-astmeline võistluspäästik Rekord
-    Summuti
-    Automaatne kaitseriiv
-    11 mm kinnitussiin optikale
-    Pikkus 102,0 cm
-    Kaal 4,0 kg
-    Toru pikkus 30 cm

HW 97 K on tunnustatud Field-Target võistluspüss ja selle püssi arendusteemadel on kirjutatud hulk võõrkeelseid ülevaateid. Alljärgnev on siiski ilmselt üks esimesi selliseid ülevaateid eestikeelsena.

Esmamulje karbist välja võetud püssist on meeldiv. Kaba pealispinna viimistlus tundub siidine ja soe. Kaba tagaosa on saanud uuenduse ja see on nüüd 5 mm pikem. Eeslaad on saanud päästikukaitse juures uue kuju. Selle ümaram vorm tundub mõnusam. Suudmepoolne ots on tehtud eelnevast kujust õhulisemaks. Lisandunud on ka laseriga lõigatud huvitava koega graveeringud. Leidsin kabal ka ühe pisikese töötlemispuudujäägi, paremal pool püstolpideme üleminekul kabale on 2 pisikest maha lihvimata üleminekujoont.
     Püssi üldine viimistluskvaliteet on kokkuvõttes nii metalli kui ka puidu osas suurepärane .

Kätte võttes tundub püss suhteliselt raske. Alt heebliga püssid ongi murtavatest püssidest raskemad, sest laadimismehhanism on kogukam ja püssi 4 kg on käes kohe tuntav. Samas õlga tõstetud püss istub hästi ja on suurepärases tasakaalus. Esialgne raskustunne ununeb kohe. HW 97 K on siiski sellise kaaluga, et ilma õlarihmata temaga päev otsa kindlasti ringi käia  ei jaksa.

Optika valimine paneb esialgu natuke mõtlema. HW 97 K on disainitud eelkõige optikaga laskmiseks ja kaba põsetugi on seetõttu ka veidi kõrgem. Tehase poolt ilmutatud suudmekiirus 290 m/s annab keskmise kaaluga diabooli puhul suudme energiaks 23 J. Seega on tegemist võimsa klassi püssiga. Sellisel klassi puhul on ootuspärane ka suhteliselt tugev prell-löök. Optika valikus oli Nikko Stirling AirKing Gold Crown 4-12x42, millel on õhupüssile sobilik ettevalmistus ning MTC Viper mudelid  4-16x50 ja 6-24x56. MTC  oli eelnevalt kinnitanud, et Viper-seeria sobib ka vedrupüssile. Arvestasin siiski sellega, et MTC on disainitud Inglismaal, kus vabalt ostetavad vedrupüssid on võimsusega 16.3 J. Seepärast tekkis mul pisike kahtlus, et kas Viper-seeria 23 J puhul ikka vastu peab. Kuna HW 97 K on kuulus oma suure täpsusega, siis tundus mulle, et 4-12x42 optika jääb isegi juba 25 m peal pisut napiks. Seepärast otsustasin MTC Viper 6-24x56 kasuks, sest 24x suurendusega näeb diabooli auke piisavalt hästi ka 50 m peal ja see oligi hetkel määrav. Purunemisriski vähendamiseks asendasin Viper komplektis olevad 2-osalised A=22 mm jalad SportsMatch üheosalise, löökipehmendava, DM70 Dampa A=22 mm jalaga. Optika nullimise mõttes oleks muidugi AOP55 jalg A=26.5 mm parim oma kõrguse- ja küljeseadistuste tõttu. Paraku ei olnud sellist kohapealt kohe võtta. Lihtne rehkendus näitas, et optikatelg jääb DM70 puhul kinnitussiini põhjast 22 + 15 = 37 mm kõrgusele ja pool objektiivi läbimõõtu on 69 : 2 = 34,5 mm. Seega pidi korpuse ja objektiiv vahele jääma täiesti sobiv, ca 2,5 mm, vahe.
Peale paigaldust oli selge, et lihtne rehkendus pidas paika ning objektiivi ja korpuse vahele jäigi täiesti piisav vahe, peaaegu 3 mm. Optika nihutamisel silmale sobivale kaugusele katab objektiiv aga kogu laadimisava. Kuna ava on piisavalt suur, siis laadida ikkagi sai, aga väga mugav see ei olnud. Lohutasin ennast sellega, et MTC on nagunii ainult 400 mm pikk ja sobiva 340 mm sisse ükski samaväärse suurendusega optikad nagunii ei mahu. Gold Crown oleks oma 345 mm-ga laadimiseks parem olnud, aga 12 kordne suurendus ei tundunud hetkel piisavalt ahvatlev. Seega leppisin olukorraga, kus laadida tuleb vasaku käega. Optika kinnitusjala läbilibisemise vältimiseks kinnitasin jala taha spetsiaalse Weihrauchi optikastopperi. Esimese jala taha optika korpuse peale panin tüki valget kleepsu, jälgimaks, kas optika libiseb läbi jala. Vanemad laskurid on õpetanud, et kinnitusjala ja optika vahele saab kummikinda sõrmest valmistada libisemiskindlust suurendava vahekihi. Peale kõnet Matthewile SportsMatchis loobusin selle õpetuse kasutamisest. Matthew väide oli lihtne: optika püsib kinnitusjala sees täiesti kindlalt kuivõrd optika korpuse ja jala raadiused on ju identsed ning jala pind vastu optika korpust annab maksimaalse kontaktpinna. Ehk kuidas saab lisatud kumm seda pinda suurendada või kontakti parandada. Jäin lootma, et valmistajad annavad objektiivseid vastuseid ja optika püsib püssi peal DM70 sees rahulikult paigal.
   
Testimise viisin läbi väljas. Laseri abiga paigaldasin märgi 30 m kaugusele. Edukaks laskmiseks 50 m distantsil on suudmekiirust 290 m/s rohkem kui vaja. Püssi enda omaduste selgitamiseks tuleb aga jälgida mõningaid teisi olulisi momente. Tean omast praktikast, et vedrupüssiga jäigalt toelt laskmisel normaalseid tulemusi ei saa. Seega otsustan lasta istudes, tavalises FT asendis. Kuna testimispäeva ilm oli tuuline, siis 50 meetri märgi laskmisel on olulise mõjuga nii laskuri vead kui ka ilmastiku mõju. Seetõttu otsustasingi kaugust vähendada 30 meetrini. Ka ballistikakalkulaator näitas, et vahemikus 20-30 m lendab diabool praktiliselt otse ja seega oli 30 meetril kergem on välistada ilmastiku mõjusid ja selgitada püssi tegelikke omadusi.

Diabooli valimiseks uurisin WFTF 2007 vedrupüsside divisjoni tulemuste protokolle, kust leidsin, et 23-st osavõtjast 13 oli kasutanud diaboole JSB Exact Express. Seega pidi Express olema testimiseks täiesti sobiv valik. Juhuks kui ilm muutub tuulisemaks, panin taskusse ka karbi keskmise kaaluga diaboole - H&N Field Target Trophy.

Ootused olid muidugi suured. Weihrauch on kuulus oma heade päästikute poolest. Ainuke minu oma kogemus Weihrauch päästikuga oli pärit püstolist HW75. Imeline riist, millega 10 m pealt tulemus 90 silma oli hõlbus tulema. Päästiku kergus paneb ka esmakordsed päästiku proovijad tihti ahhetama just ootamatu lasu tõttu.
Ja nüüd siis HW 97 K kuulus päästik Rekord. Esimene tunne päästikust oli väge selge, sile ja puhta rakendusega. Etterutates võib öelda, et tegemist on ilmselt ühe parima mehaanilise kaheastmelise päästikuga, mida tööstuslikult toodetakse. Vedrupüssidele on omane ka vedrulöögihääl- pfffok ja lühike vibratsioon peale päästmist. HW 97 K nn pfffok oli palju pehmem minu viimasest mälestusest vedrupüssiga laskmisel. Vedru on tegelikult vedrupüssi kõige nõrgem lüli. Mingil hetkel vedru väsib ja puruneb. Seepärast tuleb vedru eluiga silmas pidades raskemate diaboolide kasutamist vältida. Samas peaks selle tähelepanuväärse püssi igale omanikule vedru vahetamine täiesti jõukohane olema. Muidugi, kui tahta parima soorituse peale välja minna, siis võiks HW 97 K-d tuunida V-Mach komplektiga. Selle komplekti paigaldamise tulemusena suudmeenergia küll väheneb 16,3 d¾aulini, kuid sportlikus mõttes on see sobiv kiirus kolmandas võistlusklassis võistlemiseks. V-Mach paigaldamisel tekkiv suudmeenergia vähenemine ei ole puudus vaid pigem edu, sest saavutatakse süsteemi oluliselt väiksem võnkumine, mis lubab sooritada oluliselt täpsema lasu. HW 97 K ei ole ehitatud tippklassi võistluspüssiks, kuid oma läbimõeldud konstruktsiooni ja arendamisvõimalustega pakub ta äärmiselt tugevat konkurentsi vedrupüsside sellistele tippudele nagu Air Arms ProSport ja TX200.
HW 97 K kuulub oma olemusega selgelt maailma parimate vedrupüsside hulka, kus on ootuspärane 40 meetri tabamistihedus 50 mm mõõdetuna augu välisservast. Pisikeste arendustega võiks tabamistiheduseks saavutada isegi 30 mm. Sellise tabamistiheduse saavutamine teiste 6500.- krooni maksvate püssidega on äärmiselt keeruline. Aga asja juurde:

Tulemused, vaatamata varasematele kogemustele, olid ikkagi üllatavad.
Optika sisselaskmiseks valisin piisavalt suure - 10 m õhupüstoli märgi. Jaanipäeva eelne laupäev ja ilmataadi tujutsemine ei olnud laskmiseks just parim aeg. Arvestada tuli vahelduva päikesepaiste ja muutlik tuulega 10-12 m/s. Tuule arvestamiseks paigaldasin lihtsa tuulemõõtja. Istusin FT asendisse ja võtsin püssi sülle. Püss oli raske, stabiilne ja istus hästi. Kolm esimest lasku sattusid märgi teise veerandisse. 50 klikki ülesse ja kaks järgmist lasku näitasid, et kõrgus oli peaaegu õige. 50 klikki vasakule ja esimene lask oli 9 kell 3. Veel 10 klikki vasakule ja 4 järgmist lasku andsid 10 m lehel 40 silma. 4 lasu CTC oli 14 mm. Sisselaskmiseks kulus seega 10 lasku ja tihedus peale viimast korrigeerimist oli täiesti tasemel. Aeg oli siirduda väiksemate märkide juurde. Võtsin HW 97 K testimise uuesti käsile õhtupoolikul ja paigaldasin lehe 8 märgiga, mille iga tuum oli 12 mm. Õhtused tulemused nii roosilised enam ei olnud. Tuulekiirus ulatus juba kohati 15 m/s ja JSB Exact Express diaboolid jäid kohe selgelt liiga kergeks. Üksikud lasud hakkasid juba 50 mm piirile hüppama. Õnnetuseks kukkus ka Field Target Trophy karp vastu maad ja risk, et mõni lömmis diabool kogemata rauda satub, muutus liiga suureks. Õnneks leidus püssikoti taskus poolik karp JSB Exact 4.52 diaboole. Nendega jätkasin ma testimist. Lasksin neli 5-st  seeriat ja oleks ehk veelgi lasknud, aga sääsed tegid laskmise täitsa põrguks. Gruppide CTC mõõdud olid  22, 15, 20 ja 21 mm. Võistlemisel, kus kuni 32 meetri märk on avaga 25 mm, oleks igast seeriast üks lask punktita jäänud. Lohutasin ennast sellega, et testi 31 lasku olid sellest püssist päris esimesed ja tuul tavapärasest tugevam. Õigustatult jäin selle päeva tulemustega rahule. Viimase kahe seeria puhul sain vasaku käelise laadimisega hakkama juba täiesti sujuvalt. Ma kallutasin püssi veidi vasakule küljele ja  vasaku käe nimetissõrme ja pöidlaga panin objektiivi alt diabooli rauda ning jälgisin paremalt küljelt, kuidas see õnnestub. Esialgu pudenes paar diabooli küll laadimisavasse, kuid püssi kallutades oli neid sealt kerge jälle kätte saada.
Kokkuvõttes meeldis mulle püstolpideme äärmiselt hea ergonoomia, sest näpp päästikul tundus täiesti õige koha peal olevat. Kogu parem käsi tundis ennast hästi. Sihtimine raske püssiga oli kerge, sest püss istus rahulikult. Tõsiselt meeldis mulle ka laadimisheebel, sest see oli tõeliselt tugev rauast asi ja toimis kindlalt. Vinnastamine ise toimus sujuvalt kuid nõudis siiski piisavalt pingutust. Lasule järgnev vedru lühike vibratsioon oli selgesti tunda, kuid seeriate tihedusi vaadates oli see täiesti seeditavuse piirides. V-Mach komplektiga õnnestuks vibratsiooni kindlasti vähendada, sest see vähendaks lasuks valmistumise aega ja suurendaks täpsust. HW 97 summuti ei ole küll võrreldav HW 100 summutiga, kuid suudmemüra oli täiesti talutaval tasemel. Kokkuvõttes tuleb öelda, et HW 97 K on igati tubli püss ja õigustab oma kuulsust igati.


23.juuni 2008

Aron
TFTC
 






   




© Tallinna Field Target 2007-2017 Tallinn