Inglise Vene

Air Arms TX200 HC ülevaade

Galerii, 22 pilti 15 MB

Maailma üks vägevamaid liikumapanevaid jõude on uudishimu ja nii on see ka minu puhul. Tahtsin teada, kuidas tundub käes ja kuidas laseb üks maailma parimaid vedrumehhanismiga õhupüsse - Air Arms ProSport. Püss, mille omadustest räägitakse legende. Samas leidub entusiaste, kes ei rahuldu tehases tehtud püssi tasemega ja pingutavad, et seda taset oma oskustega veelgi tõsta. Kuid kas ProSport on siis tõesti selline tase, et tema eest on mõtet maksta kaks või isegi kolm korda rohkem kui levinud masstoodangu eest?
    Saatsin tellimuse Inglismaale märtsi viimastel päevadel.  Mõttes oli hankida üks ProSport suudmeenergiaga 21 J ja üks TX200 HC suudmeenergiaga 16 J. Esialgseks toimetusajaks pakuti juuni. Kuna tegemist oli tavapärasest veidi erineva kaubaga, siis tundus see tarneaeg mulle täiesti mõistlik. Vaimusilmas kujutasin omale testimise põnevust juba ette. Juunist sai tasapisi juuli ja ProSport ei olnud ikka veel tulnud. Saatsin viisaka järelepärimise. Vastus oli lühike – production is busy. Kui ka september hakkas mööda saama, siis uurisin teiste inglise õhupüssimüüjate käest, et kuidas neil Air Arms kauba saadavusega lood on. Pahurad nad väga ei olnud, kuid väitsid, et vahel pidavat ka neil 3 kuni 4 nädalat minema! Erinevate mudelite tarne osas ma ei täpsustanud, kuid mulle oli selge, et minul tuleb oma tellimuse täitmist veidi kauem oodata kui teistel. 7 kuu pärast jõudis kaup kenasti kohale. Inglased on meeldivad ja korralikud inimesed. Algatuseks tõestad neile, et sul on seaduslik õigus sellise kaubaga tegeleda. Siis saad võimaluse selle kauba tellimiseks. Kui kaup on valmis, siis hangitakse sulle kõik vajalikud eksportlitsentsid. ProSport 21 J on FAC kategooria relv ja seda toimetatakse tulirelvaga samaväärsel alusel. Kui püss lõpuks minu ees laual lebas, siis unustad selle lõputu ootamisaja ja imetled vaikides püssi soliidseid jooni. Laadisin ühe diabooli rauda ja tegin lasu. Juba ühe pauguga oli selge kui pehmelt vedrumehhanism töötab. Minu kõrval ootas kannatamatult oma võimalust püssi näppimiseks Weihrauch HW 97 K ülevaate kirjutaja, Aron, kelle oli samuti kõva soov käed ProSpordiseks teha ja võibolla ka mõned proovilasud teha. Ja siis juhtuski midagi imelikku. Peale laadimist ei soostunud laadimisheebel oma kohale enam tagasi minema ja selle ots jäi ca 1 cm oma pesast välja. Ka lasku ei olnud võimalik teha. Selle ootamatu tõrke tõttu lõppeski ProSport ülevaate kirjutamine ja algas TX200 HC ülevaate kirjutamine.     

AirArms TX200 HC review

TX200 on jäiga raua ja liikuva kompressioonikambriga vedrumehhanismiga õhupüss, mille laadimisheebel on vintraua all. TX200 on disainitud sportlikuks laskmiseks koos optilise sihikuga ja lahtised sihikud puuduvad. Air Arms valmistabki tegelikult ainult kahte vedrumehhanismiga õhupüssi -  testpüssi TX200 ja sõsarmudelit, juba ülal nimetatud ProSporti .
TX200 valmistatakse kahes kaliibris:
•    4.5 mm
•    5.5 mm ning
kahe erineva võimsusega:
•    12 ft/lbs ehk 16 J ja
•     15,5 ft/lbs ehk ca 21 J.  
Ka pikkuseid on kaks:
•     105 cm ja
•    97,5 cm HC ( Hunting Carbine - jahikarabiini ) puhul.  
Kaba valikus on kaks materjali:
•    pöök ja
•    pähkel.
Praegu valmistatava püssi modifikatsiooni tähistatakse lühendiga Mk3.

TX200 tehnilised näitajad:       
-    Vinnastamine heebliga vintraua alt
-    1-lasuline
-    19 mm Lothar Walther mantliga võistlusvintraud, integreeritud summuti. HC versioonil 20 mm
-    Suudmeenergia E0 on valikul 16 J või 21 J
-    Kaba on pöögi- või pähklipuust. Pöögist kaba valmistatakse ka vasakukäelistele laskuritele
-    Kummist, ventileeritud kabapadi
-    Seadistatav 2-astmeline võistluspäästik
-    Automaatne kaitseriiv
-    11 mm kinnitussiin optikale
-    Pikkus 105 cm. HC versioon on 97,5 cm
-    Kaal 4,2 kg. HC versioon on 3,86 kg
-    Raua pikkus 33,5 cm, koos mantliga 39,5 cm. HC versioonil 24,2 cm ja koos mantliga 32,0 cm

TX200 mudel, millega me järgnevas ülevaates tutvume, on pähklist kabaga, kaliibriga 4.5 mm ja suudmeenergiaga 16 J ning lühem karabiini versioon – TX200 HC Mk3.

TX200 on kõige poplaarsem alt heebliga vedrupüss Inglismaal ja sellest püssist on kirjutatud mitmeid kiitvaid inglisekeelseid ülevaateid. Järgnev on siis esimene eestikeelne  ülevaade, sellest siin riigis praktiliselt tundmatust püssist.

Väljanägemine on lühikese manteltoru ja toru all paigutatud vinnastamisheebli tõttu agressiivne. Püss proportsioonid meenutavad ehtsat vintrelva. Püssi ennast kätte võtmatagi on näha tema kõikide materjalide viimistluse kõrge tase. Metallosa on sinakasmusta tooniga ja läikiv. Mk3 versiooni kaba on muutunud. Alt sirge joonega, kiilukujuline eeslaad on saanud omale nüüd nõgusa joone ja selle esiosa on rauaga paralleelne. Käepideme alla on lisandunud heleda vahekihiga roosipuust otsaplaat. Lihtsad rombikujulised rihveldused eeslael ja käepidemel on asendatud kalasoomust meenutavate väärikate graveeringutega. Ka põsetugi on ümarama ja pehmema joonega. Püssi üldine viimistluskvaliteet vastab Air Arms ootuspärasele heale tasemele ja on lühidalt öeldes väga hea.

Püssi kaal on 3.86 kg ja see on alt heebliga püssi puhul väga sobilik kaal. Massiivne raud tekitab mulje, et kaalujaotus võiks püssi esiosal olla. Õlas ja vasaku käega päästiku eest toetatud püss istub nagu valatud, kuid püssi tasakaal ongi veidi liiga ees. Muide, ventileeritud ja tavalisest pehmema kummiga kabapadi on mugav.

Optika valimisel peaks kindlasti arvestama püssi võimsust ja prell-löögi tugevust. Testpüssi suudmeenergiaks  oli tehas ilmutanud 12 ft/lbs ehk 16 J. Paarist proovilasust oli selge, et TX200 HC on parajalt pehme löögiga. Kasutada võiks Nikko Stirling Nighteater sportoptika sarja, mis on ilmutatud kestma keskmise tugevusega lööki või näiteks MTC Viper sarja, mille on Gary Cooper ilmutanud ka vähemalt 16 J kindlaks. Olin ise mõelnud  TX200 HC kasutada täpsuslaskmiseks ja seepärast tundus mulle loomulik mõne nn vedrupüssi sportoptika Hawke sobiliku mudeli paigaldamine. Hawke oli lubanud sügiseks turule tuua uue SideWinder 30 seeria, mis oleks ka selle testpüssi peale suurepäraselt sobinud. Paraku ei olnud uued SideWinder 30 optikad novembri alguses veel saadaval. Saadaval olevatest pakkus mulle endale kõige rohkem huvi Hawke Nite-Eye sari, kus kasutatakse True View tehnikat ning Crystal Lens süsteemi ning mis paljulubavatele märksõnadele lisaks oli ka veel tavalise Mil-Dot sihikuga. Nite-Eye SR seeriast oleks saanud ka juba 24x suurenduse, kuid sellega kaasneva spetsiaalse SR sihiku osas puudud mul kindlus, et ma sellega piisavalt kiiresti harjuda suudan. Otsustasin eelnevat silmaspidades Nite-Eye 6,5-20x50 AO IR optika ja selle tavapärase Mil-Dot sihiku kasuks. 20x suurendusega näeb hämaras isegi 50 meetri tulemusi, nii et vedrupüsside normaalsel testkaugusel - 30 m, piisas sellest rohkem kui küllalt. TX200 tootetutvustus Air Arms kodulehe julgustas mind uurima SportsMatch kaheosalisi jalgu. Ise oleks ma jäigema kinnituse saamiseks ning kallima optika kaitsmiseks valinud üheosalise kinnitusjala DM60 Dampa, A=22 mm, mille kõrgusest piisab 50 mm objektiivi kinnitamisel. Sellise läätsi kaitsva jala hind oli aga piisavalt kõrge. Samas SportsMatch 2-osalised jalad HTO7C, A=24 mm, tekitasid kahtlust, kuna optika telg  jäänuks kinnitussiini põhjast 24 + 13 = 37 mm kõrgusele. Vajalik kõrgus oli objektiivi pool läbimõõtu, ehk siis ainult 58 : 2 = 29 mm. Püssi ja objektiivi vahele jäänuks mahlakas 8 mm. Seevastu keskmise kõrgusega jalad TO4C, A=17 mm, oleks jäänud kriitiliselt madalaks. Polnud midagi parata. Nii otsustasingi kinnitada optika ikkagi üheosalise jalaga DM60 Dampa, mis lisaks oma sobivale kõrgusele andis oma elastse liidesega ka täiendavat purunemiskaitset optikale. Nite-Eye 6,5-20x50 AO IR oli küll ainult ca 40 cm pikk, kuid ikkagi tekkis mure, et selle objektiiv katab osaliselt laadimisava. Air Arms disainer oli ilmselt seda pika optika probleemi ette näinud ja lisanud piisavalt sügavale laadimisavale ka 5 mm täiendava  väljalõike eeslae paremale küljele. Massiivsete sõrmedega võiks laadimine algatuseks siiski vaevaline olla. Peale kinnitusjala valikut läks optika paigaldamine juba kiiresti. Panin jala püssi peale ja keerasin ühe neljast siinikruvist näpuga nii kinni, et jalg mööda siini enam ei libisenud. Keerasin optika kinnituskruvid lahti ja võtsin kaaned maha. Tõstsin optika jala peale ja sättisin sadula kahe toe keskele. Kinnitasin kaaned diagonaalis 2 kruviga ja jälgisin, et pilu kaane ja korpuse vahel oleks mõlema kruvi juures  ühesugune. Kruvid keerasin kuuskantvõtmega kinni nii kergelt, et optikat oli võimalik jala sees käega pöörata. Tõstsin püssi palgesse. Okulaaris oli kuva ümber must võru, sest optika oli silmast liiga kaugel. Keerasin jala kinnituskruvi ettevaatlikult näpuga lõdvemeks ja tõmbasin jalga mööda siini tasakesi  lähemale, kuni leidsin koha, kus pea ning silma loomulikus asendis oli kogu okulaar üleni ühtlaselt valgustatud ning keerasin siis jala siinikruvid väikeste sammudega kuni mõistliku jõuni järjestikku kinni. Jalg oli püssil oma koha leidnud. Stoppertihvti või kruvi jaoks oli siini tagumises osas 3 auku, kuid mul ei olnud plaanis stopperit paigaldada. Hoidsin kabapatja vertikaalselt ja sihtisin toetatud püssiga tänavavalgustusposti. Oli näha, et Mil-Dot sihik on vasakule viltu. Optikat tasakesi sadulast pöörates seadsin posti serva ja sihiku vertikaalse niidistiku samale joonele. Põhimõtteliselt oli ka optika nüüd oma asendi leidnud. Lisasin 4 puuduvat optika kinnituskruvi ning pingutasin nad 8-kujulises järjestuses väikeste sammudega kuni mõistliku jõuni. Suure jõu kasutamine kruvide kinni keeramisel võib lõppeda optika korpuse vigastamisega. SportsMatchi kinnitusjalad meeldivad mulle just seetõttu, et esiteks on nende kvaliteet kõrge ja teiseks on neid väga mugav seadistada. Odavamate kinnitusjalgade kontaktpindadel on kleepjas teip, mis selliseid tõmba-pööra seadistusi ilma kõiki kinnituskaante kruvisid jätkuvalt kinni-lahti keeramata teha ei luba.
    
Testimist on suvel väga mõnus korraldada õues. Paraku oli suvi ammu läbi ja väljas sadas külma vihma. Testlaskmisest igale laskurile kättesaadavates tingimustes ei saanud enam rääkida. Polnud muid valikuid kui tuli testimiseks lasketiiru minna. Tiirus panin ülesse nagu mul kombeks on ühe 10 m püstoli märgi ja ühe 6 märgiga lehe, kus iga märgi must tuum oli 23 mm. 25 m kaugusel asuvaid 4 raja märke valgustas uhkelt 4 kW pro¾ektoreid. Tulejoonel tõstsin toeltlaskmise kotid treeneri lauale ja istusin ise laua taha toolile. Tõstsin püssi eeslae kottide peale ning toetasin püssi õlga. Asend oli loomulik, tunne oli mugav ning püss tundus mõnus. Seadsin parallaksi seade objektiivilt õigeks ning märklaua pilt oli terav nagu parimas TFT monitoris ja igat pisematki tähte võis märklehel kergesti lugeda. Hawke kvaliteet tundus lihtsalt hämmastav. Olin valmis alustama järjekordset vedrupüssi testi ja plaanisin ka seekord rikkuda kogemustega laskurite juhtnööre, toelt mitte lasta!

Diaboolide osas oli mul ammu küpsenud idee lasta see test kindlasti JSB Exact Express 4.52 diaboolidega. Idee oli minusse kinni jäänud WFTF 2007 vedrupüsside divisjoni tulemuste protokolli lugemisega, kus pooled laskurid just nende diaboolidega lasksid  ja oma väikest diaboolitesti meenutades, kus ma Daystate MK4-le sobivaid diaboole otsides just JSB Exact Expressiga parima tulemuse sain. Muidugi oli kergelt ettevaatamatu püssile ainult ühte tüüpi diaboole peale suruda, aga mul ei tulnud pähe teisi diaboole üldse kaasa võttagi.

Ootused TX200 osas olid pika ootamisega kõik juba ammu kustunud. Alles oli jäänud selline mõtlik ja jahe asend – no vaatame, mida sa siis suudad. Tiirus tekkis mul esimest korda alles hetk aega kokkupandud püssi tugevas valguses ka veidi pikemalt silmitseda. Esimene mõte, mis mulle pähe kargas, ajas mind naerma. Püss oli triibuline nagu kass. Kallist õlitatud pähklist, laseriga lõigatud, ainulaadse kalasoomuse graveeringutega kaba, oli seni mittenähtud viisil triibuline. Ülalt alla triibuline nagu üks korralik kodune kass või nagu sebra. See oli esimene kord, kus ma ise sellist eksklusiivse süü ja mustriga kaba ise näha ja katsuda sain. Tuleb öelda, et koduse ja sõbraliku tunde tekitas selline muster küll. Puidu ja metalli viimistlemise vigu ei olnud võimalik leida, kõik oli laitmatu. Laadimisheebli ots oli paremaks haaramiseks tehtud otsast jämedam ja see tegi vinnastamise mugavamaks. Püss oli ka koos optikaga säilitanud piisavalt hea kaalujaotuse.
Laadimine. Laadimisasend kujunes välja nagu iseenesest ja selle tingis ilmselt minu istuv laskeasend. Toetasin püssi kaba vastu oma paremat jalga ja kallutasin püssi endast veidi eemale ja vasakule. Vasaku käega oli piisavalt sobilik vinnastada ja heebli otsa kujundatud käepide parandas haaret. Vinnastamiseks vajalik jõud tundus mulle olema väiksem kui teiste siiani alt heebliga testitud püsside puhul ning sellise püssi laadimine on jõukohane ka noorematele laskuritele. Laadimisel oli kuulda kerge klik-klik-klik kui vedrukamber turvalukust mööda liikus. Laadimiskambri avatud asendis pistsin diabooli parema käega alt ülesse rauda. Nii tundus see loogiline. Laadimiskäe turvalisust silmaspidades lukustub heebel vinnastatud asendisse. Heebli ette tagasiviimiseks pidi püssi paremal küljel, laadimisava taga asuva, lukustusplaadi otsa kergelt vajutama. Peale heebli etteviimist sai selle oma kohale raua alla lukustada.
Laskmine. Laadimise käigus rakendub automaatne kaitseriiv, mille lülitustihvt on nagu paljudel heebliga püssidel, parema käe pöidla ulatuses, korpuse otsas. Lasu sooritamiseks on tihvt vaja vasakult paremale lükata ja seda ei ole võimalik ilma püssi tühjaks laskmata algasendisse tagastada. Päästik toimis esialgu mulle täiesti märkamatult. Eelpäästiku lähemal uurimisel oli siiski tunda tema liikumise kerge ebatasasus. Päästiku kaal ja rakendumine vastasid minu harjumustele ja ootustele. Päästiku kaalu ja liikumise pikkust oli võimalik seadistada, kuid mingit otsest vajadust ma selleks ei tundnud. Vajutad ja lask sünnib iseenesestmõistetava kergusega. Vedrumehhanism toimib väga tasakaalus ja rahulikult. Lasu hääl on eriline – mahuline ja mahlakas. Meenutas laia piitsa plaksu. Uuel, Lothar Waltheri  integreeritud summutiga vintraual on mitu eelist. Integreeritud summutiga püss lühem kui täiendava summutiga püss ja tema välimus on palju soliidsem. Vaatamata püssi kergemapoolsele kaalule oli prell-löök pehme. TX200 jaoks valmistatakse samuti V-Mach 16 J tuuningu komplekte, mis muudavad vedrumehhanismi töö veel sujuvamaks. Paraku on TX200 hinnad Eestis hetkel veel kõrgemad kui sama klassi HW 97 K hinnad ja TX200 muutuks koos tuuninguga siis juba mõtlemapanevalt kalliks.

Tulemused. Sain hämmastuse osaliseks, millist ma olen kogenud ainult tippklassi PCP püsside testimisel. Optika sisselaskmiseks on mugav kasutada piisavalt suurt, nagu 10 m õhupüstoli märki. Normaalselt paigaldatud optikaga on A4 lehest 25 m peal võimatu mööda lasta. Hea valgustusega sisetiirus ja optika seadistusi tundes on optika nullimine võimalik 10-12 lasuga. Sõltub see enamasti tehtud kontroll-laskude arvust. Istusin toolile ja võtsin püssi laadimiseks kätte. TX200 HC on piisavalt raske ja teda on kindel hoida. Laadimisheebel kuuletub suhteliselt kergelt ja mõnusalt ning diabooli alt ülesse laadimine läheb päris libedalt. Esimene lask sattus märgi teisest veerandist väljapoole. Klikke lugemata tegin parandusi ülesse. Viimase parandusega üle horisontaaltelje minnes hindasin klikkide arvu ja paranduse suurust. Tegin parandused korraga alla ja vasakule. Lask tabas 3. veerandis kaheksat teljest veidi vasakul.  Ühe lasuga parandasin kõrgust ja siis parandasin paremale. Sisselaskmiseks kulus 9 lasku ja 2 viimast oli praktiliselt samas augus. See tekitasid minus veidi hämmeldust, sest ma ei saanud päris täpselt aru, kas kaks ühes oli juhus või tuli see püssi suutlikkusest. Sellega oli optika 25 meetri peale nullitud ja testi sai jätkata juba väiksemate märkidega lehel. Pikalt mõtlemata lasksin järgmisesse märklehte 6 viiest seeriat. See, mis toimus on minu meelest võimalik ainult heade PCP püssidega. Kerge vinnastamine, küsimusteta päästik, mehhanismi äärmiselt rahulik töö, järjekindel tabamine ja pehme suudmemüra tegid ülemeelikust. Tundus, et 23 mm tuuma tabamiseks polegi muud vaja kui ainult vaadata optikasse ja vajutada päästikule. Loomulikult tõi ülemeelikus kaasa ka karistuse. Esimese seeria viimane lask läks ca 10 millimeetri võrra vasakule.  Keskendusin uuesti ja täpsus taastus. Tulemusgruppide CTC mõõdud olid  18, 14, 13, 17, 14 ja 9 mm. Oli täiesti selge, et TX200 testimine 25 m sisetiirus ja toelt on liiga lihtne. See püss vajab palju enam ruumi ja õigeid tingimusi õues. Panin lõpetuseks ülesse 2 märki oravaga ja lasksin FT asendist kiiresti 2 viiest seeriat. Kõik lasud tabasid tollist ala ja seeriate CTC mõõdud olid 20 ja 15 mm!!!

Plussid ja miinused.
TX200 HC oli minu poolt tänaseni testitud vedrupüssidest selgelt kõige parem. Püssil on mõistlik kaal ja hea kaalujaotus. Teda on lihtne vinnastada ja vedrumehhanism on väga heas tasakaalus. Päästik on tasemel. Suurepärane täpsus testimisel. Viimistluskvaliteet ja luksuslike graveeringutega kaba kuulub sellise täpsuse juurde juba täiesti vältimatult.
    Toimetusaja osas ei ole mõtet oma arvamust kõvasti välja öelda. TX200 HC kaba on hea ergonoomiaga, kuid käepideme kaldenurk sobib ilmselt paremini HFT kui FT laskmiseks. Kõige olulisem konkurent HW 97 K on nimetusväärselt odavam.

Kokkuvõttes on TX200 HC üks selline püss, mida ma tahaks alati omada. Test lahendas ka mind tellimisel hetkel vaevanud kõhkluse. Kas pikk või lühike püss? Nüüd oli selge, et testitud oludes ei jää HC tõenäoliselt mitte mingil viisil oma pikemale versioonile alla. Loo alguses püstitatud küsimuse juurde tagasi pöördudes, kas selline püss on väärt paari-kolme tavapüssi hinda, siis õige vastuse suudavad ilmselt anda kümned ja kümned Weihrauchi, Diana, Gamo, Slavia ja teiste vedrupüsside entusiastid ise. Kui uskuda, et püssi olulisim näitaja on täpsus, siis mistahes vedrupüssi omanikul  piisab ainult teatada, et tema püssi 6x5 lasu seeriate CTC summa on 25 meetril parem kui selles testis TX200 HC-ga lastud tulemus ja vastus on kohe selge.   



08.november 2008
Teh - TFTC


 

© Tallinna Field Target 2007-2017 Tallinn